Toome välja mõned näited probleemidest tööliste õiguste ja keskkonnale tehtava kahjuga. Näited pärinevad banaanitööstusest, kuid on omased ka ülejäänud troopiliste puuviljade tootmises.
Banaane tootvates riikides nagu näiteks Dominikaanis või Costa Ricas töötavad istandustes sageli võõrtöölised, kelle õigustele pööratakse minimaalset tähelepanu kui sedagi. Eriti haavatavas olukorras on naistöölised, kes peavad sageli tegema 14-tunniseid tööpäevi ilma lisatunnitasuta. Naisi vallandatakse, kui nad jäävad rasedaks, neil pole õigus sünnituseelsele ega -järgsele puhkusele, ning paljud puutuvad kokku ka seksuaalse ahistamisega töökohal. Nii mõneski banaane eksportivas riigis kasutavad tööandjad erinevaid ametiühingute-vastaseid taktikaid, mistõttu on liikmelisus neis madal.
Banaanide tootmine võib looduskeskkonnale olla katastroofiliste tagajärgedega, sest istandustes kasutatavad meetodid suurendavad küll toodangut, aga seda tõsiste looduskahjude hinnaga.
Banaaniistandused on monokultuursed, kus kasvatatakse vaid üht liiki vilju. 97% rahvusvaheliselt kaubeldavatest banaanidest on ühest sordist, Cavendish. Geneertilise mitmekesisuse puudumine muudab taimed väga tundlikuks erinevate kahjurite, seente ja haiguste suhtes, mistõttu kasutatakse istandustes tohutuid koguseid putukatõrje- ja muid taimekaitsevahendeid.
Põllumajanduskemikaale kasutatakse käsitsi ja õhust pihustades. Lennukilt pihustatud kemikaalidest jõuab taimele hinnanguliselt vaid 15%, ülejäänu satub kogu piirkonnale, sealhulgas tööliste kodudele ja toidule.
