Paljud Euroopa poeketid ja puuviljafirmad saavad rahalist kasu tegevustest väljaspool Euroopa Liitu – näiteks puuviljaistandustes –, ent hiilivad kõrvale vastutusest oma tegevuse mõju eest kohapealsele tööhõivele, palgatasemele ja ka looduskeskkonnale, kasutades selleks tütarfirmasid ja allhankijaid.
Need tütarfirmad ja allhankijad rikuvad sageli põhilisi töötajate õigusi ja keskkonnanõudeid. Pahatihti ei ole inimestel, kelle elusid sellised ärikombed kahjustavad, võimalust kaitsta oma õiguseid ei omal maal ega ka riikides, kus asuvad nende firmade peakontorid. Enamgi veel, oma õiguste eest välja astunud inimesi võib ees oodata hoopis tagakiusamine, näiteks võib töölisi vallandada ainuüksi ametiühinguga liitumise eest.
Riikide ülesanne on hoida oma ettevõtteid vastutavana, võttes vastu ja tagades järelvalvet õigusaktide üle, mis tagaksid, et kogu nende tarneahela ulatuses toimuv majandustegevus ei kahjustaks kogukondi tootjariikides. Vaid käputäis riike – näiteks Prantsusmaa – on sisse seadnud minimaalsed õigusnormid, et panna oma firmasid kasvõi osaliselt vastutama oma tegevuse ühiskondliku ja keskkondliku mõju eest.
Rahvusvahelisel tasandil on ette võetud mõningaid samme, selgitamaks erasektori rolli ja vastutust säästva tootmise ja vaesuse likvideerimise eest. Sellisteks näideteks on OECD juhised rahvusvahelistele ettevõtetele, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid ja deklaratsioonid, rahvusvaheline Inimõiguste kogu ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted.
Mitmes Euroopa Liidu riigis tuntakse muret poekettide-poolse ostja võimu kuritarvitamise pärast. Mõned liikmesriigid on püüdnud ebaausate kauplemisvõtetega tegeleda seaduste tasandil, reguleerides tootjate ja jaemüüjate koostööd, keelustades alla omahinna müümise, turuvallutusliku hinnakujundamise või diskrimineeriva hinnapoliitika, ja vähendades sõltuvust kaubandussuhetes.
Sellised algatused on positiivne samm ebaausate kauplemisvõtete piiramise suunas, mis tekivad ebavõrdsest võimutasakaalust tootjate ja jaemüüjate vahel.
Et aga jaemüügiturg on rahvusvaheline, on selliste riikide tasandil astutud sammude mõju paraku piiratud. Kõikjal Euroopa Liidus koondub jaekaubandus väikese hulga poekettide kontrolli alla. Ehkki monopolide-vastane seadusandlus takistab tootjatel kuritarvitamast oma turupositsiooni, puudub Euroopa Liidu tasandil sarnane seadusandlus, mis oleks mõeldud poekettide-poolse ostja võimu kuritarvitamise ärahoidmiseks.
Sellistest turul domineerivatest jaemüüjatest saavad kiiresti “väravavahid”, kes kontrollivad talunike ja teiste tootjate ligipääsu Euroopa Liidu tarbijateni.
